Iga päev on lehekülg minu eluloos 😊

Igas olukorras on alati, midagi positiivset.  Eriolukorra ajal, mil linnatänavad olid inimestest tühjad ja rohkem tuli aega veeta tubastes tingimustes, proovisin leida endale huvitavat tegevust. Olen mõne kuu jooksul lugenud rohkem raamatuid kui kogu oma elu jooksul kokku.

Mulle meeldib väga lugeda eneseabi raamatuid, mis annavad mulle midagi juurde ja õpetavad hoidma meele positiivsena. Näiteks tohutult head raamatud, mida soovitan lugeda on Merit Raju “Hingele pai”, sellest raamatus sain endale nii mõnusa hommiku alustamise programmi, mis aitab mul oma päeva alustada energilise ja rõõmsana. Hommikuti varun enne tööle minekut vähemalt kaks tundi aega, et oleks mõnus ärgata ja ei peaks kiirustama, teene väikese treeningu ja käin külma dušši alla, mis on üli mõnus ning värskendav.                

 Teine raamat  Dalai Laama ”Kunst olla õnnelik”.Just selles raamatus on nii palju lihtsaid nippe, mida igapäevaelus kasutada.Dalai laama ütleb: ”Me ei vaja rohkem raha, suuremat edu ega kuulsust, täiuslikku keha ega ideaalset elukaaslast - meil on meie mõttemaailm, mis on täiusliku õnne saavutamiseks piisav.” Kui tema õpetusi igapäevaelus kasutama õppida, siis on tõesti päevad palju rõõmsamad ning positiivsemad.Lisaks tegelesin maalimise, kirjutamise ja potipõllumajandusega. Veetsin palju aega looduses ja tegin hilisõhtuseid jooksuringe. 

Mul ei olnud võimalik külastada pikalt oma lähedasi, aga tahtsin ikka kuidagi neile rõõmu teha. Mul tuli mõtte kirjutada päris kiri, seda teha ei olnud ülemäära keeruline ja tegelikult väga huvitav, sest viimati ma kirjutasin sellise kirja lapsepõlves. Kuna minu vanaemal oli tulemas 80 aasta juubel, kuid kahjuks ma ei saanud minna talle õnne soovima, siis saatsin talle kirja vahvate mälestustega lapsepõlvest, mis mulle temaga seose meenusid ja jagasin talle soovitusi, mida teha, et ei oleks igav, tegin ka ühe luuletuse.Kirjutasin kolmele inimesele kirja ja tundus justkui, et see polnud midagi erilist, aga kui hiljem sain siira positiivse tagasiside, siis tuli endal ka pisar silma. Ma ei uskunud, et selline väike asi võib kellegile nii palju rõõmu teha.

Üks põnev ettevõtmine, millega ma eriolukorra ajal liitusin, on Eesti keele mentorite programm. Juhuslikult nägin Facebookis kutset sellises programmis osalemiseks ja mõtlesin, miks mitte proovida. Eesti keele mentorid on siis inimesed, kes aitavad õppida/praktiseerida läbi veebi eesti keelt, eestis elavatel venelastel ja teistel rahvustel. Ma olen väga õnnelik, et sattusin selles programmis osalema. Olen keelesõber ühele venelannale, kellel aitan Eesti keelt praktiseerida läbi Skype vestluste üks-kaks korda nädalas. Minu jaoks on see uus ja huvitav kogemus. Mul on hea meel, et minu keelesõber on väga julge, ei karda rääkida ja on nii püüdlik. Ma imestan, et ta räägib nii õigetes käänetes ja oskab kasutada minevikuvorme. Küsib, kui kahtleb, kuidas on õige öelda ja üldse hästi rõõmsameelne ning armas inimene.Tavaliselt me vestleme lihtsatel teemadel, räägime hobidest, ilmast, päevasündmustest, tähtpäevadest, kultuurist ja nende erinevustest jne. Viimasel ajal oleme mänginud Aliast, mis on väga lõbus õppimise viis. Mina seletan ja tema arvab. Tihti ta saab aru seletusest ja teab, mis see sõna vene keeles on, aga eesti keelset tähendust ei tea ja nii õpib järjest uusi sõnu. Ühel korral tuli mul seletada sõna “kondenspiim”. Seletan ja seletan, aga ei suutnud selgeks teha. Ütlesin siis lõpuks välja, et see sõna on “kondenspiim”. Tema pakub edasi: “Kohvikoor”. Mina kordan uuesti: “Kondenspiim on see sõna.” Tema ikka pakub: “Äkki on see vahukoor?” Kordan uuesti, mis see vastus on, aga tema ikka pakub edasi: “Jogurt.” Lõpuks näitan, paberil, mis see sõna on ja siis hakkame koos naerma.                         Ma olen tohutult tänulik nendele inimestele, kes sellise programmi algatasid, see aitab lõimuda erinevaid rahvusi, kes Eesti elavad ja meil endil eestlastel toetada nende keeleõpet.                                                                                                                                                            

Paljudel Eestis elavatel teisest rahvusest inimestel pole võimalik eesti keelt praktiseerida, kuna nad elavad keskkonnas, kus kogukond nende ümber räägib vene keelt, näiteks Ida-Virumaa piirkond. Eesti keele mentorite programmist on näha, kui väga nad soovivad õppida ja kui püüdlikud nad on, nii tore, et leidub palju tublisid eestlasi, kes oma panuse nende keeleõppese annavad. Nagu üks projektijuht ütles: “Kui igal venelasel oleks oma eestlane, siis oleks keele mure murtud.”Mina nõustun sellega täielikult ja olen südamest tänulik nende uute kogemuste eest, mis minu ellu on tulnud.

Vabatahtlik Ungaris "Elu on kogemine ja mina olen kogeja" nagu K. Kiviorg on öelnud🙃

Peaaegu aasta tagasi muutus minu elu täielikult, muidugi ma ei osanud seda oodata. Ühel hetkel lihtsalt olin olukorras, mil tundsin, et nii enam edasi ei saa ja peab midagi ette võtma. Peas kisendas mõte “kui sulle ei meeldi, kuidas sa elad, siis miks sa ei muuda midagi?” 

Nägin cv keskuses kuulutust “Tule Ungarisse vabatahtlikuks” ja tundsin, et see on just midagi mulle.

Kandideerisin ja jäin ootama vastust. Minu õnneks tuli positiivne tagasiside ja sain teada, et lähen pooleteist kuu pärast Ungarisse. Pidin kiiresti tööl lahkumisavalduse esitama ja hakkama asju organiseerima. Muidugi tekkisid siis hirmud, kuidas ma seal hakkama saan? Millised need inimesed seal on? Ja miljon muud mõtet peas. Minu probleem seisnes selles, et ma ei osanud inglise keelt ega kujutanud ette, kuidas ma seal suhtlema hakkan. Õnneks oli üks koht veel vaba ja minu õde tuli koos minuga. 1. mai algaski meie seiklus. Lendasime läbi Varssavi ja sealt edasi Budapesti. Kõik sujus nii hästi, olime õigel ajal õiges kohas. Budapestis pidime otsima üles maaliinide bussijaama, kust me saime minna sellessse külla, kuhu meid vabatahtliku teenistusse oodati. Selle küla, Nagyvázsony nime selgeks saamine võttis omajagu aega. Asusime elama vabatahtlike majja, kus koos meiega elas veel kaks portugali poissi, saksa ja itaalia tüdrukud. Minu jaoks erinevate kultuuridega koos elamine oli väga õpetlik ja muutis mind palju rohkem tolerantsemaks. Meil oli väga mõnus seltskond koos ja nalja sai palju. Korraldasime erinevate kultuuride õhtuid. Võtsime Eestist kaasa Kalevi komme, tatart, Vana-Tallinnat ja mekkisime neid. Mängisime palju lauamänge, vaatasime filme, grillisime jne.See väike armas küla, kus me olime, oli nii maaliliselt ilus, ma armusin sellesse loodusesse. Samuti oli külas palju loomi: kanad, hobused, eeslid, lehmad jne.

Mul oli tunne nagu oleksin ajas tagasi läinud oma lapsepõlve. Käisime tihti rattaga sõitmas, jalutmas, jooksmas. Algatasin seal isegi vabatahtlike seas traditsiooni käia õhtuti jooksmas ja teha koos trenni. Alguses jooksin koos saksa tüdrukuga siis liitus minu õde, siis portugali poiss ja hiljem teisest grupist läti ja slovakkia tüdruk. 

 Me töötasime vabatahtlikuna lasteaias ja noortekeskuses 5 tundi päevas. Lasteaias mängisime lastega, aitasime õpetajaid, joonistasime lastele pilte. Suhtlemine toimus meil enamasti kehakeeles, sest lasteaias väga keegi inglise keelt ei osanud.

Vahel kasutasime õpetajatega suhtlemiseks Google Translate'i. Lastega sai nalja, sest nad kasutasid seda ära, et me millestki aru ei saa. Mängisime nendega lauamänge, siis tihti meid jäeti vahele ja enamasti me kaotasin kogu aeg. Peituse mängus pidime ka alati meie lugema ja otsima, väga raske oli neile vastu vaielda. Lapsed olid muidugi tohutult armsad, tahtsid palju süles istuda ja meie õega väga kiindusime nendesse ja nemad meisse. Tihti nad jooksid meile vastu kallistades kui hommikul tulime, kinkisid lilli ja joonistasid pilte. Nad pugesid väga meile südamesse.Viimasel päeval kinkisime lastele kommipuud ja veel maalisin ühe armsa siilikese, kes oli minu rühma sümbol. Kirjutasin pildi keskele Ungari keeles, et kannan alati neid oma südames ja seda ma teen. Lasteaed kinkis meile ka väga armasad särgid, kuhu oli seljale kirjutatud “aitäh selle armastuse eest”.Minu hirm inglise keele osas oli asjatu, kuna kohalikud ei rääkinud eriti inglise keelt, ainult organisatsiooni liikmed, kes meid juhendasid ja ka nemad mitte just kõige puhtamalt. Kõige rohkem suhtlesin inglise keeles teiste vabatahtlikega ja nad olid nii armsad ja toetavad. Alati aitasid ja parandasid mind. Alguses ma ikka kokutasin kõvasti ja väga raske oli rääkida, hirmust üle saada,

mitte karta eksida. Õnneks ma alati proovisin ja minu armas õeke ka aitas kui vaja. Minu õppimise teekonna kõige naljakam eksimus oli ühel kuumal suvepäeval, kui tahtsin öelda: “I have so hot,” aga mina ütlesin: “I'm so hot,” ja üks poistest vastas: “Yes, you are,” siis sain aru, et natuke läks valesti vist, aga vähemalt tegin teistel tuju heaks ja sain enda üle ka naerda. Nüüd saate aru, kui halb minu inglise keel oli.  Seda enda üle naermist ma õppisin seal kõvasti. 

Töötasime kaks päeva nädalas ka Noortekeskuses, kus me veetsime aega kohalike noortega, mängisime nendega lauamänge, pingpongi, jalgpalli, joonistasime ja maalisime. Võtsime osa erinevatest väljasõitudest: laadad ning kohtumised teiste külade noortega. Lisaks osalesime küla vanemate elanike klubi sünnipäevapeol, kus meie õega tegime neile kingiks küpsisetordi ja mina maalisin soovidepuu. See oli väga armas üritus, kus nägime kohaliku kultuuri, laule, rahvatantse jne. Noortekeskuses juhendas meid mentor Feri, kes oli üdini kunstiinimene ja, kellelt ma sain ka oma maalimise pisiku. Ta õpetas mulle väga palju, tehnikat ja sellele pühendumist.Ta on nii armas ja siiras inimene. Teine mentor, Erik on üdini muusikainimene, oskab kitarri, ukulelet ja erinevaid rütmipille mängida. Ta oli minu mentor ja alati kui midagi soovisin, siis ta leidis võimaluse. Õpetas mulle ukulelet, ühel päeval lihtsalt mainisin, et sooviksin hobusega sõita ja ta kohe korraldas selle ära, see oli nii ilus.

Üks vägevam kogemus oli siis, kui Erik viis meid mägironimist ja slackliningut proovima.

Ma varem kartsin tohutult kõrgus ega poleks uskunud, et ma seda teen, aga see kogemus tasus end ära. See jõudmine kalju tippu on ikka vapustav tunne. Ma olen üliõnnelik, et sain seda proovida ja kindlasti tahan tulevikus veel seda teha. David oli samuti väga tore, tema andis meile ungarikeele tunde, millest oli väga palju abi kohalikega suhtlemisel, näiteks kaupluses.

Rita, kes on kohapealse organisatsioonijuht, oli samuti positiivne, alati rõõmsameelne ja väga abivalmis, nagu nad kõik. Mulle väga meeldisid nii organisatsiooni liikmed kui kohalikud. Nad õpetasid mulle, kuidas tuleb elu nautida. Tee seda, mida sa armastada ja naudi selle tegemist. Osa meie noortekeskuse projektist hõlmas endas mänguväljaku dekoreerimist erinevate džungliloomade maalimisega. Meie eestlastena kipume kõike kiiresti ja kähku ära tegema, sealjuures ise seda nautimata, aga Ungaris ma õppisin, kuidas võtta aega ja nautida. Inimesed seal külas tundusid nii õnnelikud ja rõõmsad. Samamoodi olin ma ise seal tohutult rõõmus kogu aeg. Ma ei tea, millest see tuli, aga nüüd ma usun, et kui ümber on positiivsed inimesed, siis muutud ise ka nende keskel selliseks.Feri ütles mulle kord kui ta meile külatuuri tegi, et ta ei teeni eriti palju raha, aga ta väga armastab oma tööd ja on tohutult õnnelik.  Ma polnudki varem väga selliste inimestega kokku puutunud, kes niimoodi elada oskavad.

Tundus, et neil on kogu aeg aega tegeleda rohkem sellega, mis neile meeldib ja väga vähe sellega, mida lihtsalt peab elus tegema. See ilma kiirustamata elamine ja selline mõnus kulgemine on eestlase jaoks väga harjumatu. Ühel päeval kui pidime minema värvima kolme pinki, siis meie õega mõtlesime, et mis see siis on, teeme poole tunniga ära, aga kohalikud ütlesid, et tuleb teha rahulikult nautides ja see võtab vähemalt kolm tundi aega. Seda ilma kiirustamata asjade tegemist arendasime selle projekti jooksul kõvasti. Need kaks kuud olid minu elu murdepunktiks. Ma läksin Ungarisse plaaniga lihtsalt võtta aeg maha, mõelda, mida ma elult tahan ja arendada oma inglise keele oskust. Ma poleks uskunud, et saan sellise kogemuse osaliseks. Ma leidsin sealt endale uusi sõpru, õppisin elu nautima, ilma kiirustamata asju tegema, rohkem kuulama oma südame häält, mugavustsoonist välja tulemist, oma unistuste poole püüdlemist. Tegema elus seda, mis teeb mind õnnelikuks ja kõige rohkem olema see, kes ma olen ehk iseendaks jäämist. Minu inglise keele oskus arenes samuti väga jõudsalt, suudan nüüd rääkida suhtlustasandil ja olen väga õnnelik selle üle. Ainuke asi, mida ma kahetsen, on see, et miks ma varem midagi ette ei võtnud. Tegelikult pole üldse keeruline tuua muutust oma ellu, tuleb lihtsalt tegutseda ja mugavustsoonist ennast välja rebida. 

Miks ma seda kõike praegu kirjutan, on sellepärast, et ühel inimesel on võimalus minna samasse külla vabatahtlikuks aastaks ajaks ja muuta oma elu.

Ma väga soovitan seda kogemust, eelkõige inimesele, kes ei tea, mida ta elult tahab või on segaduses, mida peale keskkooli edasi õppima minna või soovib lihtsalt aja maha võtta. Sel juhul on vabatahtliku projekt üks väga hea võimalus selleks, sest see arendab isiksusena tohutult palju ja need erinevad inimesed, keda kohtad võivad aidata sul ennast näha täiesti teisest küljest. Võib-olla juhtub sinuga sama, sa tuled tagasi sealt uue inimesena ja muudad oma elu 100%. Ma ei saa seda garanteerida, et kõik läheb samamoodi, aga jagan vähemalt oma võrratut kogemust.

Videokokkuvõtte minu kogemusest Ungaris leiad siit: https://www.youtube.com/watch?v=Uz_nCCRE0m4&feature=share&fbclid=IwAR2-fl5KeeoF-vvIyIB3lrlnFq24KwZZJrxTnD1rZq6cCFtL6seEAJn723A .
Projekti kohtal leiad täpsema info siit: https://www.facebook.com/ContinuousAction/posts/2804259596276969 .

Väikesed asjad, mis muudavad tavalised päevad erilisteks 😊

Kristo Kiviorg ütleb" Naudi seda, et sul ei ole vastuseid kõikidele küsimustele". Paljud olukorrad, mis tunduvad täna lahendamatud ja justkui vastuseta, lahenevad täpselt õigel ajal. Täna ma ei tea vastust, mis saab homme või ülehomme aga kui see päev on käes küll siis kõik laabub. Tegelikult nii ka on, meil pole vaja mõelda kümmet käiku ette, piisab paarist sammust. Mina teen üsna vähe plaane, sest mulle meeldib elada spontaanselt ja lihtsalt vaadata, mida päev toob. Ärkan hommikul üles ja mõtlen ,et täna tuleb imeline päev. Ja just seda eilne päev oligi.

Mõtlesin, et teen  väikese jalutuskäigu Kadriga, aga ei oleks uskunud, et sellest selline seiklus kujuneb. Matkarada, kuhu sattusime oli mõnusalt vesine, pidime mitu korda saapad jalast ära võtma ja paljajalu läbi vee minema, üle kraavide hüppama. Imelik, alles ma mõtlesin, kuhu küll minu elus see nali on kadunud ja juba järgmisele päeval hakkas juhtuma. Päeva tegi koomiliseks, et meiega liitus juhuslik rattur, kes ka koos meiega kõiki neid takistusi ületas ainult, et ratas seljas. Kui olime juba üle kolme kraavi hüpanud saime neljanda juures aru, et rada saab otsa ja ainus võimalus on järgmisest kraavist ujuda üle või siis alla anda. Valisime viimase ja läksime tagasi. Käia tundmatut rada on alati põnevam kui tammuda ühte ja seda sama. Olime väga õnnelikud, et suutime läbida raja kuiva jalaga, kuni tagasiteel jõudsime kohani kust pidi hästi aia äärest minema, et mitte märjaks saada aga õnnetuseks jooksis meile vastu suur koer, kes ehmatas Kadri nii ära, et ta ikka lõpuks läbi vee tossudega kõndis. Pole kaua niimoodi naerda saanud. Ma väga tänan selle päeva eest. Peab tõdema, et enamik tõkked on ületamiseks ja igale olukorrale on lahendus, mõnikord on lahenduseks alla andmine ja selle endale tunnistamine. Minna lihtsalt edasi ja õppida sellest kõigest. Kõik sõltub sellest, kuidas sa ise asju näed, kas mõtled, kuidas ma saan seda teha või leiad vabandused, miks mitte teha.

Jõudsin veel poes käia kus väljudes kassast kotil põhi alt ära kukkus, ajasin oma õunu ja porgandeid seal mööda poodi taga. Naersin enda üle ja mõtlesin, et ega kogu aeg ka vedada ei saa. Mul on hea meel, et olen valmistoidu asemel nüüd taas ise süüa tegema hakanud, see maitse on hoopis teine, jälle üks väikene asi, millest rõõmu tunda. Õhtul võtsin tervise turgutuseks pitsi viina ja sõin küüslauku ja sibulat, mis on ikka vana hea rohi kõigi haiguste vastu. Soovitasin Kadrile sama ja ta tegi selle kohta nalja pärast üleskutse sõpradele, millest paljud osavõtsid. Tuleb välja, et see traditsioon on nii mõneski peres sama. Pole vaja apteegist kalli raha eest ravimeid kokku osta. Piisab vanakooli moodi võtta pits viina, süüa sibulat ja küüslauku ning karastada end külma veega.

Kadri on ka üks armas hing kellelt on palju õppida. Õpin temalt nii palju siirust ja seda ehedat armas inimene olemist, samuti märkamist, hoolimist  ja inimestele komplimentide tegemist, sest nii tore on näha kuidas sellised väikesed asjad panevad särama. Märkamine on üks eriline anne. Tegelikult on nii lihtne tuua kellegile naeratus näole, öeldes lihtsaid asju. Sa näed täna nii ilus välja, Teil on nii armas koer, aitäh ja imelist päeva jne.  See kõik hea, mis teed teistele tuleb endale tagasi. Lastehoius üks armas väike tüdruk ütles mulle "Jaanika sa oled nii ilus". See oli nii siira ja südamlik nagu lapsed ikka on. Tundsin ise kuidas meel läks rõõmsaks ja sellepärast proovin ka ise olla see märkaja, kes teistel rõõmu teeb. Soovitan iga päev teha üks väike heategu, sest see teeb nii sinul endal kui teisel inmesel südame soojaks.

Kes ei tõuse koos päikesega, ei tea päeva rõõme🙃

Tere päevast :) Täna algas minu päev natuke teisiti. Ärkasin hommikul vara ja käisin vaatasin päikesetõusu. See oli nii ilus, linnulaul ja see rahu. Täiesti teine kui õhtupäike. Ma väga nautisin seda. Bikuga on alati nii tore.

Olen mõelnud, et ta on mulle nagu mingi kuulsus, kelle olen endale eeskujuks seadnud. Me alati jõuame rääkida nii palju ja väga huvitavatel teemadel. Täna rääkisime vanadest tuttavatest, keda pole enam kohanud ja erinevatest muusikutest ja sellest kuidas meie omavaheline suhe on muutunud. Räägime palju tõsistel teemadel ja teeme nalja palju vähem. See pani mind mõtlema, sest just hiljuti mõtisklesin samal teemal. Ma vanasti olin ikka hull "naljamutt" aga nüüd on seda poolt minus palju vähem.Pean natuke endasse vaatama ja mõtlema, kuhu minus see külg on jäänud, sest mulle väga meeldis kui sai palju nalja. Naer on alati tervisele kasulik ja mulle meeldib olla lõbus, positiivne ja rõõmus. Nagu ma ikka ütlen “Naerata, ole rõõõõõmus”, proovin seda ise ka järgida. Ma ei soovi olla võlts, selline nagu olen teistega soovin olla ka kodus iseendaga. Viimasel ajal olen Bikult palju õppinud iseendaks olemist ja seda kuidas vähem tunda muret sellepärast, mida keegi minust arvab.Tähtis on, et ma ise naudiks ja tegeleks asjadega, mis on mulle hingelähedased. Alati ei pea olema täiuslik ja ideaalne välja nägema, sest ideaalset inimest ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead. Paljud inimesed on sotsiaalmeedias need, kes nad päriselt ei ole. Mina püüan olla igal pool üks ja seesama. Vahel ma ikka mõtlen, kas postitada või mitte, sest äkki kellelegi ei meeldi. Tänu Bikule olen seda täiesti teistmoodi hakanud tõlgendama, sest ma ju tegelikult mitte kunagi ei postita eesmärgiga  näidata, et vaata mina nüüd käisin seal või seal. Pigem on minu soov pakkuda positiivset emotsiooni ja anda inspiratsiooni, mida põnevat ette võtta.Nagu ma tänasel jalutuskäigul ka rääkisin siis soovin alati inimeste vastu olla hea ning usun, et see headus tuleb minuni tagasi. Viimasel ajal on minu ümber koondunud nii palju rõõmsaid ja positiivseid inimesi, ma olen väga tänulik nende eest. Mulle meeldib mõelda, et inimesed on ilusad ja head.

Rääkisime ka palju Dalai Laama raamatust, seda oli nii põnev kuulata. Dalai Laama ütleb, et inimesed, kes teevad teistele head elavad kauem. Alati pole vaja midagi vastu saada vaid juba on piisav see andmise rõõm. Meil tuli juttu ka paigalseisust. Ma olen eluaeg olnud kannatamatu. Alati soovin saada kõike kohe ja kähku. Tänu erinevatele eneseabi raamatute lugemisele(K.Kiviorg "Päikeseküla", M.Raju "Hingele Pai") olen suutnud ennast muuta ja õppinud säilitama rahu ning varuma kannatust. Olen aru saanud, et head asjad võtavad ikka aega ja muutused ei toimu kiiresti. Paigalseis ongi aeg kus saad oma kannatlikkuse proovile panna, end lõdvaks lasta ja lihtsalt nautida puhkust.See on aeg kus saan nautida vaikust ja teha enda sees eneseanalüüsi, et jõuda tõdemuseni, mis on minule kõige parem. Mina usun, et iga asi siin elus juhtub põhjusega ja kõigest halvast on midagi õppida ning see kõik on vajalik enesearenguks. Praegune olukord õpetab nii palju rohkem hindama seda, mis meil on ja see on justkui märk ärgake inimesed. Kõik see, mis toimub loodusega ja see kiire elutempo, millega ei jõua paljud sammu pidada.

Nüüd on justkui kõik stopile pandud ja aega kõigele mõelda. Äkki meil on võimalus midagi muuta. Hetkel veedame palju aega looduses ja võib-olla satub sinna ka mõni inimene, kes varem pole sattunud nii tihti. Äkki see paneb ka loodust natuke rohkem hoidma. Kui vähemalt üks inimene muudab oma suhtumist, olen ma juba väga rõõmus.Mulle meeldib see mõtte “ Kui sa ei saa minna välja, mine enda sisse”. Tegele oma mõtete korrastamisega, sest “ inimene on täpselt nii õnnelik kui õnnelikud on tema mõtted”. Kui sa mõtled positiivseid ja õnnelikke mõtteid siis on sinu päev ka positiivne ja rõõmus. Mina soovitan igas olukorras näha head, märgata ja mõelda, miks see katsumus meie teele on tulnud, mida ma saan sellest õppida. Pea püsti, olge terved ja imelist päeva kõigile. :)