Iga päev on lehekülg minu eluloos 😊

Igas olukorras on alati, midagi positiivset.  Eriolukorra ajal, mil linnatänavad olid inimestest tühjad ja rohkem tuli aega veeta tubastes tingimustes, proovisin leida endale huvitavat tegevust. Olen mõne kuu jooksul lugenud rohkem raamatuid kui kogu oma elu jooksul kokku.

Mulle meeldib väga lugeda eneseabi raamatuid, mis annavad mulle midagi juurde ja õpetavad hoidma meele positiivsena. Näiteks tohutult head raamatud, mida soovitan lugeda on Merit Raju “Hingele pai”, sellest raamatus sain endale nii mõnusa hommiku alustamise programmi, mis aitab mul oma päeva alustada energilise ja rõõmsana. Hommikuti varun enne tööle minekut vähemalt kaks tundi aega, et oleks mõnus ärgata ja ei peaks kiirustama, teene väikese treeningu ja käin külma dušši alla, mis on üli mõnus ning värskendav.                

 Teine raamat  Dalai Laama ”Kunst olla õnnelik”.Just selles raamatus on nii palju lihtsaid nippe, mida igapäevaelus kasutada.Dalai laama ütleb: ”Me ei vaja rohkem raha, suuremat edu ega kuulsust, täiuslikku keha ega ideaalset elukaaslast - meil on meie mõttemaailm, mis on täiusliku õnne saavutamiseks piisav.” Kui tema õpetusi igapäevaelus kasutama õppida, siis on tõesti päevad palju rõõmsamad ning positiivsemad.Lisaks tegelesin maalimise, kirjutamise ja potipõllumajandusega. Veetsin palju aega looduses ja tegin hilisõhtuseid jooksuringe. 

Mul ei olnud võimalik külastada pikalt oma lähedasi, aga tahtsin ikka kuidagi neile rõõmu teha. Mul tuli mõtte kirjutada päris kiri, seda teha ei olnud ülemäära keeruline ja tegelikult väga huvitav, sest viimati ma kirjutasin sellise kirja lapsepõlves. Kuna minu vanaemal oli tulemas 80 aasta juubel, kuid kahjuks ma ei saanud minna talle õnne soovima, siis saatsin talle kirja vahvate mälestustega lapsepõlvest, mis mulle temaga seose meenusid ja jagasin talle soovitusi, mida teha, et ei oleks igav, tegin ka ühe luuletuse.Kirjutasin kolmele inimesele kirja ja tundus justkui, et see polnud midagi erilist, aga kui hiljem sain siira positiivse tagasiside, siis tuli endal ka pisar silma. Ma ei uskunud, et selline väike asi võib kellegile nii palju rõõmu teha.

Üks põnev ettevõtmine, millega ma eriolukorra ajal liitusin, on Eesti keele mentorite programm. Juhuslikult nägin Facebookis kutset sellises programmis osalemiseks ja mõtlesin, miks mitte proovida. Eesti keele mentorid on siis inimesed, kes aitavad õppida/praktiseerida läbi veebi eesti keelt, eestis elavatel venelastel ja teistel rahvustel. Ma olen väga õnnelik, et sattusin selles programmis osalema. Olen keelesõber ühele venelannale, kellel aitan Eesti keelt praktiseerida läbi Skype vestluste üks-kaks korda nädalas. Minu jaoks on see uus ja huvitav kogemus. Mul on hea meel, et minu keelesõber on väga julge, ei karda rääkida ja on nii püüdlik. Ma imestan, et ta räägib nii õigetes käänetes ja oskab kasutada minevikuvorme. Küsib, kui kahtleb, kuidas on õige öelda ja üldse hästi rõõmsameelne ning armas inimene.Tavaliselt me vestleme lihtsatel teemadel, räägime hobidest, ilmast, päevasündmustest, tähtpäevadest, kultuurist ja nende erinevustest jne. Viimasel ajal oleme mänginud Aliast, mis on väga lõbus õppimise viis. Mina seletan ja tema arvab. Tihti ta saab aru seletusest ja teab, mis see sõna vene keeles on, aga eesti keelset tähendust ei tea ja nii õpib järjest uusi sõnu. Ühel korral tuli mul seletada sõna “kondenspiim”. Seletan ja seletan, aga ei suutnud selgeks teha. Ütlesin siis lõpuks välja, et see sõna on “kondenspiim”. Tema pakub edasi: “Kohvikoor”. Mina kordan uuesti: “Kondenspiim on see sõna.” Tema ikka pakub: “Äkki on see vahukoor?” Kordan uuesti, mis see vastus on, aga tema ikka pakub edasi: “Jogurt.” Lõpuks näitan, paberil, mis see sõna on ja siis hakkame koos naerma.                         Ma olen tohutult tänulik nendele inimestele, kes sellise programmi algatasid, see aitab lõimuda erinevaid rahvusi, kes Eesti elavad ja meil endil eestlastel toetada nende keeleõpet.                                                                                                                                                            

Paljudel Eestis elavatel teisest rahvusest inimestel pole võimalik eesti keelt praktiseerida, kuna nad elavad keskkonnas, kus kogukond nende ümber räägib vene keelt, näiteks Ida-Virumaa piirkond. Eesti keele mentorite programmist on näha, kui väga nad soovivad õppida ja kui püüdlikud nad on, nii tore, et leidub palju tublisid eestlasi, kes oma panuse nende keeleõppese annavad. Nagu üks projektijuht ütles: “Kui igal venelasel oleks oma eestlane, siis oleks keele mure murtud.”Mina nõustun sellega täielikult ja olen südamest tänulik nende uute kogemuste eest, mis minu ellu on tulnud.