Vabatahtlik Ungaris "Elu on kogemine ja mina olen kogeja" nagu K. Kiviorg on öelnud🙃

Peaaegu aasta tagasi muutus minu elu täielikult, muidugi ma ei osanud seda oodata. Ühel hetkel lihtsalt olin olukorras, mil tundsin, et nii enam edasi ei saa ja peab midagi ette võtma. Peas kisendas mõte “kui sulle ei meeldi, kuidas sa elad, siis miks sa ei muuda midagi?” 

Nägin cv keskuses kuulutust “Tule Ungarisse vabatahtlikuks” ja tundsin, et see on just midagi mulle.

Kandideerisin ja jäin ootama vastust. Minu õnneks tuli positiivne tagasiside ja sain teada, et lähen pooleteist kuu pärast Ungarisse. Pidin kiiresti tööl lahkumisavalduse esitama ja hakkama asju organiseerima. Muidugi tekkisid siis hirmud, kuidas ma seal hakkama saan? Millised need inimesed seal on? Ja miljon muud mõtet peas. Minu probleem seisnes selles, et ma ei osanud inglise keelt ega kujutanud ette, kuidas ma seal suhtlema hakkan. Õnneks oli üks koht veel vaba ja minu õde tuli koos minuga. 1. mai algaski meie seiklus. Lendasime läbi Varssavi ja sealt edasi Budapesti. Kõik sujus nii hästi, olime õigel ajal õiges kohas. Budapestis pidime otsima üles maaliinide bussijaama, kust me saime minna sellessse külla, kuhu meid vabatahtliku teenistusse oodati. Selle küla, Nagyvázsony nime selgeks saamine võttis omajagu aega. Asusime elama vabatahtlike majja, kus koos meiega elas veel kaks portugali poissi, saksa ja itaalia tüdrukud. Minu jaoks erinevate kultuuridega koos elamine oli väga õpetlik ja muutis mind palju rohkem tolerantsemaks. Meil oli väga mõnus seltskond koos ja nalja sai palju. Korraldasime erinevate kultuuride õhtuid. Võtsime Eestist kaasa Kalevi komme, tatart, Vana-Tallinnat ja mekkisime neid. Mängisime palju lauamänge, vaatasime filme, grillisime jne.See väike armas küla, kus me olime, oli nii maaliliselt ilus, ma armusin sellesse loodusesse. Samuti oli külas palju loomi: kanad, hobused, eeslid, lehmad jne.

Mul oli tunne nagu oleksin ajas tagasi läinud oma lapsepõlve. Käisime tihti rattaga sõitmas, jalutmas, jooksmas. Algatasin seal isegi vabatahtlike seas traditsiooni käia õhtuti jooksmas ja teha koos trenni. Alguses jooksin koos saksa tüdrukuga siis liitus minu õde, siis portugali poiss ja hiljem teisest grupist läti ja slovakkia tüdruk. 

 Me töötasime vabatahtlikuna lasteaias ja noortekeskuses 5 tundi päevas. Lasteaias mängisime lastega, aitasime õpetajaid, joonistasime lastele pilte. Suhtlemine toimus meil enamasti kehakeeles, sest lasteaias väga keegi inglise keelt ei osanud.

Vahel kasutasime õpetajatega suhtlemiseks Google Translate'i. Lastega sai nalja, sest nad kasutasid seda ära, et me millestki aru ei saa. Mängisime nendega lauamänge, siis tihti meid jäeti vahele ja enamasti me kaotasin kogu aeg. Peituse mängus pidime ka alati meie lugema ja otsima, väga raske oli neile vastu vaielda. Lapsed olid muidugi tohutult armsad, tahtsid palju süles istuda ja meie õega väga kiindusime nendesse ja nemad meisse. Tihti nad jooksid meile vastu kallistades kui hommikul tulime, kinkisid lilli ja joonistasid pilte. Nad pugesid väga meile südamesse.Viimasel päeval kinkisime lastele kommipuud ja veel maalisin ühe armsa siilikese, kes oli minu rühma sümbol. Kirjutasin pildi keskele Ungari keeles, et kannan alati neid oma südames ja seda ma teen. Lasteaed kinkis meile ka väga armasad särgid, kuhu oli seljale kirjutatud “aitäh selle armastuse eest”.Minu hirm inglise keele osas oli asjatu, kuna kohalikud ei rääkinud eriti inglise keelt, ainult organisatsiooni liikmed, kes meid juhendasid ja ka nemad mitte just kõige puhtamalt. Kõige rohkem suhtlesin inglise keeles teiste vabatahtlikega ja nad olid nii armsad ja toetavad. Alati aitasid ja parandasid mind. Alguses ma ikka kokutasin kõvasti ja väga raske oli rääkida, hirmust üle saada,

mitte karta eksida. Õnneks ma alati proovisin ja minu armas õeke ka aitas kui vaja. Minu õppimise teekonna kõige naljakam eksimus oli ühel kuumal suvepäeval, kui tahtsin öelda: “I have so hot,” aga mina ütlesin: “I'm so hot,” ja üks poistest vastas: “Yes, you are,” siis sain aru, et natuke läks valesti vist, aga vähemalt tegin teistel tuju heaks ja sain enda üle ka naerda. Nüüd saate aru, kui halb minu inglise keel oli.  Seda enda üle naermist ma õppisin seal kõvasti. 

Töötasime kaks päeva nädalas ka Noortekeskuses, kus me veetsime aega kohalike noortega, mängisime nendega lauamänge, pingpongi, jalgpalli, joonistasime ja maalisime. Võtsime osa erinevatest väljasõitudest: laadad ning kohtumised teiste külade noortega. Lisaks osalesime küla vanemate elanike klubi sünnipäevapeol, kus meie õega tegime neile kingiks küpsisetordi ja mina maalisin soovidepuu. See oli väga armas üritus, kus nägime kohaliku kultuuri, laule, rahvatantse jne. Noortekeskuses juhendas meid mentor Feri, kes oli üdini kunstiinimene ja, kellelt ma sain ka oma maalimise pisiku. Ta õpetas mulle väga palju, tehnikat ja sellele pühendumist.Ta on nii armas ja siiras inimene. Teine mentor, Erik on üdini muusikainimene, oskab kitarri, ukulelet ja erinevaid rütmipille mängida. Ta oli minu mentor ja alati kui midagi soovisin, siis ta leidis võimaluse. Õpetas mulle ukulelet, ühel päeval lihtsalt mainisin, et sooviksin hobusega sõita ja ta kohe korraldas selle ära, see oli nii ilus.

Üks vägevam kogemus oli siis, kui Erik viis meid mägironimist ja slackliningut proovima.

Ma varem kartsin tohutult kõrgus ega poleks uskunud, et ma seda teen, aga see kogemus tasus end ära. See jõudmine kalju tippu on ikka vapustav tunne. Ma olen üliõnnelik, et sain seda proovida ja kindlasti tahan tulevikus veel seda teha. David oli samuti väga tore, tema andis meile ungarikeele tunde, millest oli väga palju abi kohalikega suhtlemisel, näiteks kaupluses.

Rita, kes on kohapealse organisatsioonijuht, oli samuti positiivne, alati rõõmsameelne ja väga abivalmis, nagu nad kõik. Mulle väga meeldisid nii organisatsiooni liikmed kui kohalikud. Nad õpetasid mulle, kuidas tuleb elu nautida. Tee seda, mida sa armastada ja naudi selle tegemist. Osa meie noortekeskuse projektist hõlmas endas mänguväljaku dekoreerimist erinevate džungliloomade maalimisega. Meie eestlastena kipume kõike kiiresti ja kähku ära tegema, sealjuures ise seda nautimata, aga Ungaris ma õppisin, kuidas võtta aega ja nautida. Inimesed seal külas tundusid nii õnnelikud ja rõõmsad. Samamoodi olin ma ise seal tohutult rõõmus kogu aeg. Ma ei tea, millest see tuli, aga nüüd ma usun, et kui ümber on positiivsed inimesed, siis muutud ise ka nende keskel selliseks.Feri ütles mulle kord kui ta meile külatuuri tegi, et ta ei teeni eriti palju raha, aga ta väga armastab oma tööd ja on tohutult õnnelik.  Ma polnudki varem väga selliste inimestega kokku puutunud, kes niimoodi elada oskavad.

Tundus, et neil on kogu aeg aega tegeleda rohkem sellega, mis neile meeldib ja väga vähe sellega, mida lihtsalt peab elus tegema. See ilma kiirustamata elamine ja selline mõnus kulgemine on eestlase jaoks väga harjumatu. Ühel päeval kui pidime minema värvima kolme pinki, siis meie õega mõtlesime, et mis see siis on, teeme poole tunniga ära, aga kohalikud ütlesid, et tuleb teha rahulikult nautides ja see võtab vähemalt kolm tundi aega. Seda ilma kiirustamata asjade tegemist arendasime selle projekti jooksul kõvasti. Need kaks kuud olid minu elu murdepunktiks. Ma läksin Ungarisse plaaniga lihtsalt võtta aeg maha, mõelda, mida ma elult tahan ja arendada oma inglise keele oskust. Ma poleks uskunud, et saan sellise kogemuse osaliseks. Ma leidsin sealt endale uusi sõpru, õppisin elu nautima, ilma kiirustamata asju tegema, rohkem kuulama oma südame häält, mugavustsoonist välja tulemist, oma unistuste poole püüdlemist. Tegema elus seda, mis teeb mind õnnelikuks ja kõige rohkem olema see, kes ma olen ehk iseendaks jäämist. Minu inglise keele oskus arenes samuti väga jõudsalt, suudan nüüd rääkida suhtlustasandil ja olen väga õnnelik selle üle. Ainuke asi, mida ma kahetsen, on see, et miks ma varem midagi ette ei võtnud. Tegelikult pole üldse keeruline tuua muutust oma ellu, tuleb lihtsalt tegutseda ja mugavustsoonist ennast välja rebida. 

Miks ma seda kõike praegu kirjutan, on sellepärast, et ühel inimesel on võimalus minna samasse külla vabatahtlikuks aastaks ajaks ja muuta oma elu.

Ma väga soovitan seda kogemust, eelkõige inimesele, kes ei tea, mida ta elult tahab või on segaduses, mida peale keskkooli edasi õppima minna või soovib lihtsalt aja maha võtta. Sel juhul on vabatahtliku projekt üks väga hea võimalus selleks, sest see arendab isiksusena tohutult palju ja need erinevad inimesed, keda kohtad võivad aidata sul ennast näha täiesti teisest küljest. Võib-olla juhtub sinuga sama, sa tuled tagasi sealt uue inimesena ja muudad oma elu 100%. Ma ei saa seda garanteerida, et kõik läheb samamoodi, aga jagan vähemalt oma võrratut kogemust.

Videokokkuvõtte minu kogemusest Ungaris leiad siit: https://www.youtube.com/watch?v=Uz_nCCRE0m4&feature=share&fbclid=IwAR2-fl5KeeoF-vvIyIB3lrlnFq24KwZZJrxTnD1rZq6cCFtL6seEAJn723A .
Projekti kohtal leiad täpsema info siit: https://www.facebook.com/ContinuousAction/posts/2804259596276969 .